Psühhiaatria
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire – mida võiksime teada täiskasvanud patsientide kohta?
Psühhiaatria 9. aprillil toimus Eesti psühhiaatrite seltsi veebikoolitus, mis andis ülevaate aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) esinemisest täiskasvanud patsientidel. Kui veel mõnda aega tagasi oli arutlusel küsimus, kas ATH täiskasvanueas on üldse tõeline diagnoos, siis nüüd on spetsialistid pigem seisukohal, et täiskasvanuea ATH-ga inimestest on diagnoositud umbes 2%, seega on see oluliselt aladiagnoositud.
Andero Uusberg: koroonakriis on aidanud mõista vaimse tervise tähtsust
Psühhiaatria Jaanuari algusest teadusnõukoja liikmena tegutsev Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi afektiivse psühholoogia kaasprofessor Andero Uusberg nendib, et pandeemia tõi vaimse tervise probleeme juurde ja kuna vastavaid spetsialiste nappis meil juba enne pandeemia algust, on keeruline kõiki hädalisi aidata. Ometi on Uusbergi sõnul kriisil ka positiivne pool – mitmed märgid vihjavad, et koroonakriis on aidanud mõista vaimse tervise tähtsust.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps ja teismeline
Psühhiaatria Kuigi termin aktiivsus- ja tähelepanuhäire võeti kasutusele alles 1980. aastal, siis häiret ennast on Hippokrates kirjeldanud aastal 493 e.m.a. Tänapäeval käsitletakse ATH-d kui närviarengu häiret, mis tüüpiliselt avaldub varases lapseeas ja on elukestev.
INTERVJUU | Anne Kleinberg: plahvatuslikku psüühikahäirete tõusu ei ole tekkinud
Psühhiaatria Vaatamata inimeste rahulolematusele tervishoiujuhtide tegevusega kriisi alguses, on Eestis suur katastroof seni ära hoitud ning tänaseks pole ka plahvatuslikku psüühikahäirete tõusu tekkinud, rääkis Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg.
Füsioterapeudi roll psühhiaatriliste haiguste käsitlemisel
Psühhiaatria Kuigi kehalise aktiivsuse mõju vaimse tervise häirega inimeste ravis uuritakse üha rohkem, on sekkumiste integreerimine kliinilisse praktikasse endiselt vähene. Kehalist aktiivsust küll rakendatakse, kuid seda piirab peamiselt spetsialistide ja võimaluste puudus, kuid ka patsientide vähene motiveeritus, mistõttu loodavad patsiendid rohkem farmakoloogilistele lahendustele.