Äge ja krooniline postoperatiivne valu

Veel 1839. aastal oli prantsuse kirurg Alfred Velpeau veendunud, et „valu ärakaotamine kirurgias on pöörane mõte. On absurdne üha selle poole püüelda … Nuga ja valu on kirurgias kaks sõna, mis patsiendi teadvuses peavad alati kokku kuuluma“ (1). Vaid mõned aastad hiljem võeti anesteetikumidena kasutusele eeter ja kloroform ning tänapäeval peame loomulikuks, et operatsioon peab toimuma patsiendi jaoks turvaliselt ja valutult, operatsioonijärgset valu tuleb hästi leevendada ning operatsioon iseenesest, olles ravinud terviseprobleemi, ei peaks muutuma edaspidi iseseisvaks püsivaks valuallikaks.