Milline on praegu Eestis olukord seksuaalselt väärkoheldud laste juhtumite avastamisega ja kuidas on see ajas muutunud?
See on päris palju muutunud. Kui Tartu laste tugikeskus alustas 1995. aastal Eestis esimese MTÜ-na, et aidata väärkoheldud lapsi, siis see oli kui esimene pääsuke. Laste tugikeskus alustas lastehaigla keldrikorrusel ühes toas, mille seda kabinetti vajalikuks pidanud entusiastid puhtaks koristasid. Kohtasime ka palju vastuseisu. Tolle aja mentaliteet oli, et sellist probleemi meil pole, see on pseudoprobleem ja võibolla kuskil Läänes on mõned üksikud juhtumid. Mõistmist, et see valdkond eksisteerib, kas seda tahame või mitte, ja need lapsed vajavad abi, on nüüd oluliselt rohkem.
Praeguseks on loodud ohvrite intervjueerimiseks ja abi planeerimiseks riiklikud lastemajad, kus on väljaõppinud inimesed, kes räägivad lapsega. Selles valdkonnas on väga palju halle alasid, millega just seal tegeletakse. Kui räägime arstidest, siis nad võivad kahelda, kas ikka on või ei ole olnud väärkohtlemist. Lastemajas on inimene, kes oskab lapsega rääkida. Politseinik saab osaleda erariietes. Arst tuleb vajadusel kohale ja teeb kohapeal läbivaatuse. Laps ei pea kuhugi minema.
Veidi peale Tartu tugikeskuse avamist tehti laste tugikeskus ka Tallinnasse. Nüüd on veel riiklik ohvriabi teenus, kust võivad abi saada pered, kes on väärkohtlemise all kannatanud. Ohvriabi maksab kinni ka nende laste pikaajalise teraapia. Noorukid saavad veel pöörduda seksuaalvägivalla kriisikeskusesse, kus võetakse esmased proovid.
Need kõik on olnud väga suured sammud.
Kuidas abi vajavad lapsed Eestis abini jõuavad?
Ma töötan laste tugikeskuses juba 26 aastat ja võin öelda, et kahjuks jõuavad väga paljud lapsed liiga hilja. Nad tulevad ikka siis, kui lugu on juba välja tulnud, jõudnud politseisse, lastekaitseni või õpetajani. Teine variant on see, et laps pöördub või ta saadetakse siia vaimse tervise probleemide tõttu (suitsiidimõtted, enese vigastamine vms) ja siis meie psühholoogidel tekib, võibolla alles pikaajalise kontakti tulemusena, kahtlus, et äkki on laps seksuaalselt väärkoheldud. Mõningatel juhtudel saadavad ka perearstid, kui lapsel on pidevalt kahtlased urotrakti põletikud ja laps on kodus hooletusse jäetud. Aga võrreldes teiste spetsialistidega saadavad nad vähe.
Mida peaksid meedikud kindlasti teadma ja jälgima?
Meedikutel on tihti hirm, nad kardavad vanematega konflikti minna või rikkuda konfidentsiaalsust. Tegelikult ütleb seadus, et kui on tegemist abi vajava ja hädas oleva lapsega, kui tekib väärkohtlemise kahtlus, siis ollakse kohustatud teatama. Mitteteatamise korral võib võtta inimese vastutusele, sest tegu on kriminaalkuriteoga. Kahtluse korral ei pea ilmtingimata politseisse helistama. Võib helistada lastekaitsesse, et nemad uuriksid lähemalt. Arst ei pea lapsevanemaid teavitama sellest, kui ta oma kahtlustest lastekaitsele teatab. Lastekaitse kogub siis lapse kohta informatsiooni – kuidas ta lasteaias käitub, kas tal on allapissimisi, kas ta on närviline. Perearst ei saagi oma lühikese läbivaatuse ajal kõike seda teada. Mõnikord süüdistatakse ajakirjanduses, et miks lastekaitse varem ei sekkunud, miks kohe last perest ära ei võetud, aga me ei saagi kohe kahtluse korral last ära võtta. Lastekaitse ülesandeks on teiste spetsialistidega koostöös tõendeid koguda, mis siis räägivad sellest, kas seal võib midagi olla ja siis minna lapsega lastemajja või suunata ta laste tugikeskusesse.
Kuidas arst saaks väärkoheldud last ära tunda? Sellele võiks mõelda siis, kui lapsel on depressiooni, ärevuse nähud või tohutud hirmud, ta on hakanud ennast kahjustavalt käituma. Näiteks on olnud juhtumeid, kus väikelaps on hakanud pead vastu seina taguma või ennast kriimustama, mõni laps aga end sigaretiga põletama, ennast lõikama. Raske on öelda, milline väärkohtlemine on aset leidnud, võibolla on olnud füüsiline väärkohtlemine. Tihti on nad kombinatsioonis. Väikelaps tuleks pealaest jalatallani üle vaadata, kas on mingeid kriimustusi, vigastusi, hematoome. Kui lapsel ei ole olnud varem allapissimisi, ta on korralikult potil käinud, aga näiteks 2-3. klassi lapsel tekib enurees või enkoprees ehk pidamatuse probleemid, siis tasuks mõelda, mis on last traumeerinud.
Samuti tasuks tähele panna ebatavalisi käitumismustreid, ka seksualiseeritud käitumist, kui laps ei taju piire teiste laste või täiskasvanute suhtes. Sageli on need lapsed peredest, kus esineb hooletusse jätmist, näiteks võivad olla hügieeniprobleemid, nahamädanikud, hambad ravimata, käest lastud kroonilised haigused.
Räägitakse, et Euroopas on kuskil 10-20 protsenti lastest kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Ka Eestis on uuringuid tehtud. 2018. aastal oli 505 registreeritud lastega seksuaalkuritegu, aga ma arvan, et see on jäämäe tipp ning väga palju jääb rääkimata ja avastamata. Laste seksuaalne väärkohtlemine pole alati penetratsioon, vaid ka igasugused muud seksuaalse väärkohtlemise viisid. Last võidakse ka käega, suuga või muud moodi ära kasutada. Tartu laste tugikeskuses on igal aastal umbes 40 seksuaalse väärkohtlemise juhtu. Nendest pooled on alla 10-aastased lapsed. Väikelaste puhul on väga raske uurida ja tõestada.
Kui hästi on ühiskond probleemi teadvustanud?
Sellest ajakirjanduses küll kirjutatakse, aga suhtumine on ikkagi paljuski selline, et kui on kahtlus, siis tahetakse kõrvale hoida. Mõtleme kasvõi hiljuti välja tulnud juhtumitele spordiklubides. Mõeldakse, et kui jään kõrvale, siis seda probleemi nagu polekski. Ühes Tartu Ülikooli uuringus küsitleti erinevate erialade spetsialiste lasteasutustes. Küsiti, et kui oleks teada, et tema asutuses on kahtlus mõne lapse seksuaalsele väärkohtlemisele, siis kas ta teataks politseile. See oli anonüümne küsitlus. Väga suur hulk oli koolidirektoreid, kes vastasid, et nemad ei teataks. See hämmastas mind. See uuring tehti aastaid tagasi ja ma loodan, et suhtumine on muutunud.
Perearstid võiksid kahtluse puhul lapsi julgemini laste tugikeskusesse või lastemajadesse suunata. See ei kohusta mitte millekski. See pole veel politseile teatamine. Seal saavad spetsiaalse väljaõppega inimesed lastega neil teemadel rääkida ja asjas selgust.
Praegu on väga tänuväärne, et Tartu Ülikoolis saavad teise kursuse tudengid loenguid laste seksuaalsest väärkohtlemisest, et nad tulevaste arstidena oskaksid seda valdkonda paremini käsitleda. Kahjuks see sellega piirdub. Eesti on ostnud sisse Belgiast ühe koolitusprogrammi, mille nimi on lipusüsteem ja mis õpetab ära tundma sümptomeid kahtluse puhul, et välistada seksuaalne väärkohtlemine. Kui arstidele seda koolitust pakutakse, siis soovitan sellest kindlasti osa võtta.
Lemme Haldre räägib teemal "Kuidas tunda ära ja aidata seksuaalselt väärkoheldud last?" ka 31. augustil toimuval veebiseminaril.
