„Sellise infopäeva-konverentsi mõte tekkis, kui nägime perearstikeskuste külastamise ajal, et keskuste valmisolekut kriisideks võiks parandada,“ ütleb Eesti Perearstide Seltsi juht Elle-Mall Sadrak. Seetõttu pandi kokku mahukas infopäev arstidele, pereõdele ja teistele perearstikeskuste töötajatele. Neil kõigil on kriiside korral suur roll.
„Me ei räägi ainult sõjast, vaid näiteks ka elektrikatkestusest, küttekaost, sidevahendite häiretest, veekahjustustest,“ loeb Sadrak ette. „Räägime kriisidest, mis võivad kesta pikemat aega ja sellest, mida siis iga perearstikeskus saab olukorras ise ära teha.“
Need teadmised on eriti olulised selles valguses, et osa perearstikeskustest muutuvad elutähtsa teenuse osutajaks (ETO).
„Elutähtsa teenuse osutajaks olemine tähendab, et pead mõtlema ette, mismoodi sa kriisisituatsioonis oma teenustega jätkad ja millised on sinu ülesanded,“ ütleb Sadrak. „ETO-deks küll kõik perearstikeskused ei saa, aga perearstide seltsi kindel seisukoht on, et ettevalmistuse peaksid saama kõik keskused. Näiteks, et nad teaksid, mida teha, kui on küberrünnak, kaob küte või tuleb sõda. See ongi põhjus, miks me koos terviseametiga otsustasime, et teeme sellise infopäeva-konverentsi kõikidele, mitte ainult nendele, kes saavad ETO staatuse.“
Sadraki sõnul tuli keskuste külastusel peamise murekohana välja, et perearstikeskused on sageli rendipindadel ja pole läbi mõelnud, mida peavad erinevate kriiside korral tegema.
„Nägime, et kõikide muude asjadega on tööd nii palju, et keskustel pole olnud aega ise nendele teemadele mõelda,“ räägib Sadrak. „Selles mõttes on see konverents hea, et saab panna mõtted idanema. Loodame, et siit konverentsilt lähevad sujuvalt edasi juba detailsemad koolitused väiksemates piirkondades ja gruppides.“
Sadrak ütleb, et konverentsi kava on üles ehitatud sellised loogikaga, et kui järgmisel päeval pärast konverentsi midagi juhtub, siis need, kes on konverentsil käinud, teavad juba midagi rohkem sellest, kuidas hakkama saada. Näiteks on üheks teemaks TEKE ehk traumahaige esmane käsitlus Eestis.
„Seda kasutavad kiirabid ja haiglad, aga kui sina oled esimene meedik, kes jõuab sündmuskohale, siis peale koolitust sa tead, mis hakkab toimuma ja oskad neis situatsioonides õigesti käituda,“ ütleb Sadrak. „Tuletame meelde ka elustamise ABC-d. Selle teema kordamine kulub alati ära, eriti kriisi vaates.“
Ukraina sõja teema toodi Sadraki sõnul sisse sellepärast, et see on põhjus, miks meil tegelikult hakatigi mõtlema, et perearstid võiksid samuti olla elutähtsa teenuse osutajad.
„Kui me teeme riigis plaane võimalikuks sõjaohuks, siis miks mitte õppida nendelt, kes on seda kogemas? Ukraina perearst Pavlo Kolesnyk oli lahkelt nõus tegema loengu sellest, mis on õppetunnid, mida Eesti võiks üle võtta,“ tutvustab Sadrak. „Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Ukraina harukontori juht Jarno Habicht, kes töötab Ukrainas olles ja tunneb Eesti süsteemi, annab samuti ülevaate, mismoodi Eesti võiks ette valmistuda selleks, et meil ei tekiks toimepidevuse häireid.“
Konverentsil antakse ka keemiliste, bioloogiliste ning radioloogiliste ja tuumaohtudega seotud teadmisi (CBRN). Sadrak toob välja, et see oht ei pruugigi olla seotud üksnes keemiarelva kasutamisega, vaid ka mitte-sõjaliste olukordadega, tuues näiteks klooripuhangu veekeskuses ja hiljutise Suur-Sõjamäe põlengu. Sel teemal pole perearstikeskuste töötajatele väga koolitusi tehtud.
„Kõikidele lektoritele on öeldud, et publikuks on inimesed, kel ei ole selle teemaga väga suurt kokkupuudet ehk tuleb rääkida lihtsalt, olulisest ja mitte liiga teoreetiliselt, vaid rohkem selliseid asju, mida perearstikeskuses saab praktikas kasutusele võtta,“ ütleb Sadrak.
Peremeditsiini kriisikonverents toimub 3. novembril Tallinnas ja veebis ning on hiljem järelvaadatav. Täpsema info leiate siit.
Lisaks toimub 7-8. detsembril 16. Sõja- ja katastroofimeditsiini konverents. Rohkem infot leiate siit.
