Vajadus vaagnapõhja puudulikkuse kirurgilise ravi järele järjest kasvab

Vaagnaelundite allavaje (pelvic organ prolapse – POP) all mõistame vaagnapõhja organite (emakas, põis, pärasool, tupp) vajumist normaalsest anatoomilisest asendist allapoole, mis põhjustab vaagnapõhja organite talitluse häireid (1). Asümptomaatilist prolapsi esineb kuni 50%-l naistest, sümptomaatilise prolapsi prevalents on 3–6% (2). 80.–85. eluaastaks vajab vaagnaelundite prolapsi tõttu kirurgilist ravi 11–19% naistest, neist 30% korduvat operatsiooni. Arvestades elanikkonna vananemist ja aktiivse eluviisi jätkamist kõrge vanuseni, suureneb POP-i kirurgilise ravi vajadus järjest rohkem, näiteks ajavahemikus 2010–2030 suureneb see hinnanguliselt 35% (3).