Rahutute jalgade sündroom psühhiaatrilisel patsiendil

Autor: Juhan Kaldre, psühhiaater, 4 Kliinik

Psüühikahäirete eluaegne levimus RLSi-patsientide seas ulatub 37%-ni, võrreldes 15%-ga neil, kel RLSi ei ole (2). Küsitluste andmeil esineb RLSiga patsientidel sagedamini ärevust, depressiooni ja somatoformseid häireid (2, 3). Ka need, kel diagnoositavat psüühikahäiret ei ole, kaebavad sotsiaalset isoleerumist, langenud libiidot, füüsilise aktiivsuse langust ning nad hindavad oma vaimse tervise üldiselt halvemaks (4, 5). Tõenäoliselt on RLSi ja psüühikahäirete vahelised seosed kahepoolsed (6) ning ravides võib probleemiks olla RLSi tekkimine või süvenemine, mida põhjustavad paljud antidepressandid ja antipsühhootikumid (7). Idiopaatilise RLSiga patsientidel on meeleolu- ja ärevushäirete risk veelgi suurem kui teiste somaatiliste haiguste puhul ning suur osa haigetest kogeb sümptomite tõttu enesetapumõtteid (3).

Vaimse tervise häired on RLSi puhul sagedased

Depressiooni võib esineda RLSi-patsientidel 2,6 korda suurema tõenäosusega, nagu leiti 130 RLSi-patsiendi võrdlemisel üle 2000 patsiendiga, kel esines mõni somaatiline haigus, kuid mitte neuroloogiline või nefroloogiline (3). Hulk patsiente kogeb, et depressiivsed sümptomid, nagu unehäired, alanenud meeleolu, huvipuudus ja enesetapumõtted, on täielikult RLSi sümptomite põhjustatud. Üle 76% patsientidest teatas, et RLSi sümptomid eelnesid depressioonisümptomitele (3). Ühes uuringus leiti, et RLSiga naistel oli 6aastase jälgimisperioodi jooksul 1,66 korda suurem tõenäosus kliinilise depressiooni vallandumiseks (8). Probleemiks kliinilises töös võib olla RLSi ja depressiooni sümptomite teatud kattuvus. RLSi-patsientidel esineb tõenäoliselt unetust ja unepuudust. Unehäire omakorda võib põhjustada ärrituvust, agiteeritust ning keskendumisraskusi, mida võib pidada depressiooni osaks, kui RLS on avastamata. Teisalt võib sümptomite pidamine RLSi osaks lükata edasi depressiooni diagnoosimist. Depressioonile on iseloomulikud süü- ja väärtusetuse tunne ning anhedoonia, mida pelgalt unehäire tagajärgedeks ei peaks pidama (6).

Ärevushäirete levimus on RLSi-patsientide seas suur. Kõige tugevamad seosed on RLSi ja paanikahäire (šansside suhe OR=4,7) ning generaliseerunud ärevushäire (OR=3,5) vahel (3). Ilmselt on RLSi ja ärevushäirete vahelised põhjuse-tagajärje seosed keerulised ja kahepoolsed. Unehäired võivad suurendada nii meeleolu- kui ka ärevushäirete riski. Unepuudus võib süvendada olemasolevat paanikahäiret ning olla häiret vallandavaks teguriks (3).

Meeleolu- ja ärevushäirete esinemine RLSi-patsientidel võib halvendada ka rahutute jalgade ravitulemusi. Uurides 100 idiopaatilise RLSiga haiget, keda raviti Saksa ravijuhendite järgi, leiti, et aasta jooksul ei paranenud RLSi sümptomid ega elukvaliteet (9). Täpsem analüüs näitas, et paranemist ei toimunud nende 60% seas, kel esines mõni neuropsühhoaatriline komorbiidne haigusseisund (peamiselt depressioon, ärevus, somatoformne häire või krooniline valu). Autorite järeldusel näitavad tulemused psühhiaatrilise komorbiidsuse tähtsust RLSi korral. Võib arvata, et patsiendid ei suuda täielikult eristada RLSi sümptomeid psüühikahäiretega kaasnevatest probleemidest. Sage komorbiidsus võib seletada ka vasturääkivaid uuringutulemusi: RLSi kliinilistest uuringutest on tavaliselt kaasuva psüühikahäirega inimesed välja jäetud ning tulemused on head (6), kliinilises praktikas on eelnimetatud häired aga RLSi-patsientidel sagedased.

RLSi esinemist ravimata skisofreeniahaigetel on vähe uuritud (6). Antipsühhootikumravi saavate patsientide kohta on näiteks leitud, et neil esineb RLSi 21,4%, sümptomeid veelgi rohkem (10). Ka ravimitest tingitud akatiisiat arvesse võttes oli rahutute jalgade esinemine uuringugrupis sagenenud. RLSi esinemine tõi kaasa raskemad psühhoosinähud. Antipsühhootikumid võivad RLSi vallandada, kuid eelsoodumus on oluline: ravimite kumulatiivne doos ei olnud RLSiga seotud.

Raviprobleemid

Psüühikahäirete ravimine RLSiga patsientidel on mõnevõrra komplitseeritud kummalgi juhul kasutatavate psühhoaktiivsete ravimite tõttu. Paljud psühhiaatrilised ravimid võivad mõjutada RLSi ning rahutute jalgade ravimitel on võimalikke psühhiaatrilisi efekte (6).

Nii depressiooni kui ka ärevushäirete puhul sageli esimeseks valikuks olevad SSRI- ja SNRI-klassi antidepressandid võivad RLSi vallandada või sümptomeid raskendada. Suur hulk andmeid on saadud juhtumite kirjeldustest fluoksetiini, paroksetiini ja venlafaksiini kohta. Prospektiivne analüüs ravi alustanud patsientide seas näitas, et RLS tekkis või süvenes 9%-l uuema põlvkonna antidepressantravi saavatest patsientidest (11). Suurim mõju oli mirtasapiinil: 28%-l patsientidest tekkis või süvenes RLS. Tavaliselt ilmnes antidepressantidest põhjustatud RLS esimeste ravipäevade jooksul.

Randomiseeritud uuringute andmeid antidepressantide kohta on vähe. Väikeses randomiseeritud uuringus bupropiooni kasutamise kohta leiti, et see antidepressant vähemalt ei halvenda ega tekita RLSi ning esimeste ravinädalate järel (kuid mitte hiljem) oli statistiliselt oluline mõju RLSi nähtudele (12). Bupropioon on noradrenaliini ja dopamiini tagasihaarde inhibiitor ning võib olla  serotonergilistest ravimitest eelistatum RLSiga patsientide depressiooni ravis (6).

Teisedki psühhiaatrilised ravimid võivad oluliselt mõjutada RLSi sümptomeid, eriti atüüpilised antipsühhootikumid olansapiin, risperidoon ja kvetiapiin, kuigi andmed on põhiliselt saadud kontrollimata uuringutest või juhtumitest (6). Aripiprasoolil, mis on osaline dopamiini agonist, on leitud mõningane positiivne mõju RLSi nähtudele (6, 13).

RLSi ravimid võivad mõjutada olemasolevat psüühikahäiret ning mõnel juhul tekitada psühhiaatrilisi probleeme varem tervetel inimestel.

Dopaminergiliste ravimite puhul on kõige paremini tõendatud impulsikontrolli häirete esinemine: mh kompulsiivne ostlemine, patoloogiline hasartmängurlus, kompulsiivsed söömishood, hüperseksuaalsus, korduvad sundteod (6, 14, 15). Impulsikontrolli probleeme võib esineda kuni 17%-l dopaminergilist ravi saavatest patsientidest ning need võivad ilmneda kuudepikkuse ravi järel (14). Impulsikontrolli häirete tekkimisega seotud faktorid olid kõrgema dopaminergilise ravi annus, RLSi ilmnemine nooremas eas, uimastite kasutamine anamneesis, naissugu ja hasartmänguprobleemide esinemine pereanamneesis (15). Patsiente ja võimalusel pereliikmeid tuleks nimetatud probleemide eest hoiatada (6) ning riskifaktorite uurimine on ravi alustamisel soovitatav (15).

Lisaks võivad dopaminergilised ravimit tekitada kõrvaltoimena psühhootilisi nähte. Suurem osa uuringutest on tehtud Parkinsoni tõvega patsientidel, kellel võib olla ka põhihaigusega seotud soodumus psühhoosi tekkeks. On veidi tõendeid selle kohta, et ka RLSi-haigetel võivad mõnikord tekkida psühhootilised sümptomid. Vähemalt ei tuleks dopamiini agoniste määrata olemasoleva psühhoosiga patsientidele ning anamneesis esinevate psühhooside puhul peab olema ettevaatlik (6). Dopaminergiliste ja antipsühhootiliste ravimite samaaegset kasutamist tuleks vältida.

Samal ajal on leitud, et RLSiga patsientide depressiivsetele nähtudele võib dopaminergilistel ravimitel olla positiivne mõju. Seda on leitud nii ropiniroolil (16) kui ka pramipeksoolil (17). Pramipeksooli on uuritud ka depressiooniravis ning leitud oluline positiivne efekt, kuid annused olid 1–5 mg ning RLSi raviks kasutatakse tavaliselt väiksemat annust (18).

Kokkuvõtteks

RLSi-patsientidel on vaimse tervise probleemid sagedased ning need võivad vajada eraldi ravi. Uneprobleemidega patsiente tuleks uurida peamiste psühhiaatriliste häirete suhtes ning vajadusel teha koostööd psühhiaatriga (6) Kõigil unetuse, väsimuse ja unisusega patsientidel on väga soovitatav lasta vastata rahutute jalgade skriininguküsimustele (19). On hästi teada, et unetust esineb psühhiaatrilistel patsientidel sageli, olles komorbiidseks seisundiks peamiselt depressiivsete häirete, bipolaarsete häirete, ärevushäire, paanikahäire, traumajärgse stressihäire ning skisofreenia ja teiste psühhootiliste häirete korral (20). RLSi avastamine on tähtis ka psühhiaatrilisi probleeme ravides ning ravimeid määrates tuleb jälgida võimalikku mõju rahutute jalgade sümptomitele.

Artikkel ilmus mai Lege Artises.