NOPE ümarlaud: noori arste häirib enim ebakollegiaalne suhtumine

Aprillis loodi ametlikult uus organisatsioon MTÜ Eesti Noored Perearstid (NOPE), mille juhatusse kuuluvad Andres Lasn, Triin Perkson, Marta Velgan, Doris Mark ja Helena Grauberg. Värske organisatsiooni juhatuse liikmed avaldasid oma mõtteid noori puudutavatel teemadel.
 
Kuidas te selgitaksite, mis asi on NOPE?

Andres Lasn: NOPE on organisatsioon, mis ühendab perearst-residente ja noori perearste ehk neid, kes on lõpetanud arstiteaduskonna vähem kui viis aastat tagasi.

Doris Mark: Kõige laiemalt öeldes seisab NOPE noorte perearstide huvide eest.

Triin Perkson: Eesmärk on kaasata rohkem noori. Kuna Eesti Perearstide Seltsi (EPS) liikmeskond on erisugune – seal on palju inimesi ja sinna võib kergesti n-ö ära kaduda või sellest ehmuda –, siis tundsime, et on vaja väiksemat ühendust, mis justkui toimiks EPS-i kasvulavana, aga annaks meile vabad käed ise otsustada ja korraldada.

Lasn: NOPE tekkepõhjus oli ka üsna praktiline. Järjest enam sai selgemaks, et meie ürituste ja koolituste korraldamine oleks eraldiseisva organisatsioonina oluliselt lihtsam kui kellegi teise alt või üldse eraisikuna asju ajades.

Kui palju on NOPE-s praeguseks liikmeid?

Lasn: Tehniliselt on NOPE-s praegu ainult asutajaliikmed (juhatuse koosolek polnud intervjuu ajal veel toimunud – toim.). Asutajaliikmeid on 11, lisaks on juba 26 inimest avaldanud soovi liikmeks saada. Arvestades, kui palju on eelneva viie aasta jooksul lõpetanud residente ja kui palju on neid praegu ka peremeditsiini residentuuris, siis maksimaalselt saaks täieõiguslikke liikmeid olla kuskil 100–120 ringis.

Juhatuses on viis inimest. Miks just teie ja kas teil on omavahel ülesanded jagatud, kes millega tegeleb?

Mark: Olime sellest väga huvitatud, et organisatsioon hakkaks tööle. Ju siis meie leidsime, et meil on mahti selle algusega tegeleda.

Lasn: Me ei pea end nišialadele spetsialiseerima, aga kui kellelgi on mõne teema vastu suurem huvi ja ta soovib sellega tegeleda, siis on see väga teretulnud. Tavaliselt arutame asjad omavahel korralikult läbi, kui meilt millegi kohta arvamust küsitakse. Näiteks viimane pöördumine nii EPS-i kui ka meie poole tuli homöopaatia teemal ning Triin võttis selle enda peale. Teised andsid nõu.

Mark: Tundub, et praegune suund toimib. Meil pole plaanis hierarhilist süsteemi luua.

Perkson: Jah, NOPE pole kindlasti range organisatsioon.

Lasn: NOPE tuumikseltskond, kes juhatusse ei mahtunud, on suurem. Tõenäoliselt hakkab NOPE koosolekutel, kus erinevaid teemasid läbi arutame, osalema rohkem inimesi kui vaid juhatus.

Mark: Tahame, et meie organisatsioon oleks platvorm, mille kaudu noored perearstid saaksid ennast teostada, ja seda võimalust pakume kõigile oma liikmetele.

Arvestades, et EPS-ile saadetud homöopaatiaküsimustega tegelesite teie, siis saan aru, et koostöö EPS-iga on tihe?
 
Mark: Kuna Andres ja Triin on ka EPS-i juhatuses, siis see paratamatult nii on. Ideaalis võikski koostöö olla väga tihe.

Perkson: Ma arvan, et NOPE aitab EPS-il rohkem residente kaasata. Ma arvan, et need, kes praegu on residentuuris või äsja lõpetanud ja tahaksid midagi muuta või ette võtta, võib-olla lihtsalt ei julge nii suurele organisatsioonile nagu EPS läheneda. Selles mõttes on NOPE tunduvalt vahetum ja lihtsamini kättesaadav.

Mida NOPE soovib ise juurde anda?

Perkson: Võib-olla – kui me saaksime anda oma sõna suuremal määral edasi nende probleemide kohta, mida peremeditsiini residendid iga päev näevad – pisut paremini korraldatud residentuuri. Üks eesmärkidest võiks olla selle süsteemi arendamine.

Mark: Praegu on probleem, et kui residendid lõpetavad, siis nad ei võta oma nimistut, vaid n-ö kaovad ära. Samas jääb perearste aina vähemaks. See kõik on tingitud väga paljudest probleemidest, mida üritame oma organisatsiooniga hakata kuskilt nurgast lahendama.

Lasn: Vestlesin eile õhtul esimese aasta residentidega ja küsisin, kuidas on neil seni tsüklites läinud. See, kuidas residentuuris läheb, on väga juhendaja- ja osakonnapõhine, rääkimata haigla- või perearstikeskuse põhisusest. NOPE võiks olla organisatsioon, kuhu resident saab oma murega pöörduda ja kes saab suuremaid valukohti avalikuks teha nii, et päriselt midagi muutuks. Residendil endal on väga raske öelda, et talle kuskil baasis või tsüklis miski ei sobi või temasse ei suhtuta hästi. Kui ta räägib seda näiteks oma otsesele juhendajale, siis ei pruugi ta saada allkirjagi kätte, et oma tsükkel lõpetada. Talle võib jääda külge silt, mis teeb tema elu sama asutuse teistes tsüklites keeruliseks. Kui see resident pöörduks meie poole, siis meie saame kolmanda osapoolena probleemile tähelepanu juhtida.

Perkson: Praegu täidab seda funktsiooni nooremarstide ühendus, aga nemad ühendavad kõiki residente ja neil võib olla pisut keeruline just meie spetsiifikaga probleeme lahendada.

Mis teid häirib Eesti tervishoiu juures?

Lasn: Oluline probleem on suhtumine – arsti suhtumine teise arsti, residenti, õesse, patsienti, ja vastupidi. See vajab arendamist, sest isegi kui palgatase oleks nagu Soomes, aga suhtumine jääks samaks, mindaks ikkagi sinna, kus suhtumine on parem. Selle parandamine on meie enda teha.

Mark: Mina ei väärtusta betooni. Minu jaoks ei ole tähtis see, kus praksis asub, kas see on uus ja läigib, ega kõik need muud asjad, mida praegu väga väärtuslikuks peetakse. Kõige tähtsam ongi kollegiaalsus haigla ja perearstide vahel. See on Eestis väga suur valupunkt. Lisaks kollegiaalsusele on oluline teema riigiametite tugi perearstidele. Praegu on neil sageli hoopis karistusfunktsioon, kuigi nad peaksid olema lahendustele orienteeritud.

Perkson: Mind häirib samuti kõige rohkem kollegiaalsuse teema. Kui saaksime kuidagi sellel probleemil sabast kinni, siis oleks see tõesti väga suur asi ja muudaks palju.

Mark: Näiteks, ütleme, et 50 aasta pärast on kollegiaalsuse probleem kindlasti lahenenud, sest praeguste noorte arstide seas ma ei näe probleemi perearstidesse suhtumises. Suur osa suhtumise kujundamises on kahekuisel peremeditsiinipraktikal. Seetõttu pole meil noorte arstide seas mingit maine- või kollegiaalsuseprobleemi, kuid on veel tööl väga palju arste, kelle seas on. Ma arvan, et nad lihtsalt ei kujuta perearsti tööd päriselt ette, sest meie meditsiinisüsteemis on haigla- ja peremeditsiin väga erinevad ning need vähesed kokkupuutepunktid ei tekita üksteisest sügavat arusaama.

Kas võiksite tuua kollegiaalsuse kohta näiteid, kui olete residentuuris erinevates kohtades töötanud?

Mark: Näited on väga robustsed. Haiglatsüklid kestavad enamasti kuu aega ja võib olla selliseid kuid, kus iga päev kohtud mõne uue arstiga, kes peab sulle vajalikuks öelda, et kõik perearstid on lollid. Pole just kuigi meeldiv veeta aega inimesega, kes ei taha sinuga koos olla, sind õpetada ja korrutab, kui ebapädevad on sinu kolleegid. Ta ei üritagi seda kuidagi varjata, vaid räägib seda ka patsientidele.

Lasn: Kõige hullem ongi see, kui patsient on juures.

Mark: Jah, vahel otsitakse iga võimalust patsiendile öelda, kui rumalasti on perearst midagi teinud.

Kas seda juhtub ikka pigem harva või tuleb sageli ette?

Mark: Ei ütleks, et see oleks haruldane. Meil kõigil vist on olnud selliseid olukordi.

Lasn: Kindlasti pole see harv juhus.

Mark: On olnud tsükleid, kus see on olnud igapäevane, aga igas osakonnas nii ei suhtuta. On osakondi, kus perearstidesse suhtutakse hästi või vähemalt viisakalt. Ka haiglasiseselt võib olla suhtumine väga erinev.

Lasn: Jah, see on väga individuaalne. Mul on üldjoontes olnud kõik kogemused väga head. Olen saanud ka sellise kogemuse osaliseks, kui minu juhendaja patsiendi ees perearsti kiitis.

Mark: Olen seda samuti näinud. Ka seda ei juhtu üldse vähe. Samas pole ka perearstid ilmeksimatud ja nemadki võiksid vahel olla kollegiaalsemad haiglaarstide suhtes.

Kas võiksite tuua positiivse näite residentuurikohast või anda soovitusi valikute ees olevatele noortele?

Mark: Mina soovitaksin kõigile minna väiksematesse haiglatesse. Näiteks Pärnu ja Viljandi haiglas on mul väga head kogemused. Seal on palju vähem residente ja tudengeid ning arstidel on rohkem aega ja motivatsiooni õpetada. Suhtumine on palju sõbralikum, sest nad pole nii ülekoormatud. Olin kliinikumis osakonnas, kus oli korraga neli residenti, üks tudeng ja vaid kaks arsti. Pärnu haiglas olen olnud ainuke resident osakonnas ja nii saanud rohkem õppida – kõik kutsuvad kuhugi midagi huvitavat tegema-vaatama.

Lasn: Minu kogemused piirduvad PERH-i ja ITK-ga, kus on väga sõbralikud inimesed. Hea näide on PERH-i neuroloogia, kus residendis nähakse kolleegi ja suhtutakse toetavalt. Mina soovitan kaaluda sinna residentuuri minemist, kus arstide õpetamiskoormus on väiksem. Mul endal ülikooli haigla osas kogemus puudub, aga olen kuulnud palju arvamusi, et kuna see on populaarne koht, kus on palju patsiente ja tegeletakse palju akadeemilise poolega, siis see on ülerahvastatud. Kui lähed perearst-residendina haiglatsüklisse, siis sa pead arvestama, et oled viies ratas vankri all ja sinuga võib-olla ei tegeletagi. Kui ennast ise vahele ei pressi, võib tsüklist saadav praktiline väärtus jääda kaheldavaks.

Mark: Olen kliinikumis teinud palju tsükleid ja mõne osakonnaga on väga head kogemused, aga Pärnu haiglas jätsid kõik kolm tsüklit väga positiivse mulje.

Lasn: Ma olen palju positiivset kuulnud ka näiteks Kuressaare, Viljandi ja Järvamaa haigla kohta.

Mark: Kui teha tsükleid erinevates kohtades, näed Eesti meditsiini laiemalt. Paljud otsused on Tallinna-kesksed, aga huvitav on näha, mis probleemid on eri piirkondades, kuidas seal on töökorraldus jne. Praegu töötan Võrumaal ühes perearstikeskuses ja seal on hoopis teistmoodi kui Tartus, Pärnus või Viljandis.

Mida võiks peremeditsiini residentuuris muuta?

Lasn: Praeguse kolmeaastase residentuuri jooksul on laveerimisruumi üsna vähe. Selleks, et midagi juurde panna, tuleks midagi ära võtta. Residentuur peaks muutuma nelja-aastaseks. Tegin residentide hulgas küsitluse ja selgus, et näiteks kardioloogia tsükkel võiks olla pikem.

Mark: Kardioloogia tsüklid võiksid olla natuke sisukamad, kuid see on samamoodi paljude muude tsüklite puhul. Residentuur võiks muutuda paindlikumaks, et tsüklid poleks nii kindlalt paigas. Näiteks, kui tunned end kardioloogias kindlalt, siis võiksid selle läbida väiksemas mahus ning valida lisaks mõne muu tsükli, milles vajaksid rohkem praktikat. Praegu on meie residentuuriplaanis ainult üks valiktsükkel ja valima peab kolme perearstile olulise eriala vahel.

Marta Velgan: Paljudes välisriikides on nii, et residendid on näiteks terve aasta sisehaiguste osakonnas, kus nad näevad kogu spektrit. Eestis on need asjad aga väga kitsaks aetud.

Mark: Üks variant oleks, et saaksime vastavalt oma erihuvidele valida õppesuundi. Näiteks väga vähesed perearstid tegelevad günekoloogiaga, aga praegu on meil residentuuris kaks kuud günekoloogiat. Mina ei näe ennast tulevikus perearstina günekoloogilist abi pakkumas, seega tahaksin selle asemel saada kogemusi mõnes muus valdkonnas. Eestis pole günekoloogia kättesaadavus nii halb, et seda peaks tingimata perearstidele delegeerima.

Lasn: Günekoloogid eeldavad, et perearstid hakkavad rohkem asju üle võtma.

Mark: Kõik erialad eeldavad, et saavad tänu perearstidele tegeleda väga kitsa spetsiifikaga ja perearst tegelegu kõige muuga. See pole reaalne. Teiseks – siis nad peaksid enda hulgast pooled vallandama, sest neil ei jätkuks tööd.

Velgan: On mingid asjad, mida võibolla ei peaks tsüklis õppima. Isegi endokrinoloogia on juba sellisel tasemel, et sa tegelikult ei pea seal kuu aega istuma ja vaatama, mida nad teevad, vaid piisab heast teooriast ja testidest, et õppida ära, mida ravijuhend ütleb ja kuidas peaks käituma.

Kui palju noorte arvamusega arvestatakse nii ülikoolis õppe korraldamisel kui ka tervishoiukorralduses?

Velgan: Ülikoolis üldiselt on residentide arvamus jätkuvalt selline, mille peale sõrmegi ei liigutata.

Mark: Meie eriala pluss on väga hea kaasatus ja tunneme, et meie õppetool arvestab meiega. See on väga haruldane nii ülikoolis kui Eesti meditsiinisüsteemis laiemalt.

Lasn: Lisaks õppetoolile võib ära märkida EPS-i, kes on koguni kaks residenti oma seekordsesse juhatusse valinud. Sotsiaalministeeriumi poole pealt niipalju, et kas just alati sada protsenti kaasatakse, aga vähemalt pärast suurema kisa tõstmist kutsutakse laua taha oma seisukohast rääkima küll.

Mark: Küsitakse arvamust, aga kas sest midagi saab, on iseasi. Aga loomulikult väga hea, et vähemalt küsitaksegi.

Lasn: Kui residentuur pikeneb ja saame selle arvelt meie perearstide õppe kvaliteeti parandada, siis kiidan küll sotsiaalministeeriumi inimesi sellise muutuse läbisurumise pärast. Olen mõtisklenud, et kui kaua peab enne üldse töötama, et sinu arvamus midagi kellelegi väärt oleks. Praegu tunnen, et noori perearste kuulatakse üsna hoolikalt, saame oma eriala arengus kohe kaasa rääkida.

Kas näete midagi, mis on Eesti tervishoiukorralduses põhimõtteliselt valesti ja tuleks täiesti ümber vaadata?

Velgan: Kui lähtuda meie erialast, siis üks probleem on eriarstiabi ülekaal. See on palju paremaks läinud, aga võrreldes muu maailmaga, kus esmatasandisse panustatakse rohkem ja eeldatakse, et seal lahendatakse enamus probleeme, on meil kahjuks ikkagi rahastusmehhanismid, mis suunavad inimesi eriarstiabisse.

Mark: Rahastamise peaks tõesti ümber vaatama. See pole päris õige, et perearstiabi ja haiglaravi on erinevate rahastusmudelitega, nii et perearstiabis on raha väga loetud ja haiglas peaaegu piiranguid polegi. Samas on meil ju üks haigekassa ja raha on niigi vähe. Kõik peaksid üritama raha võimalikult optimaalselt kasutada, aga seda ei tehta, kuna rahastusmudel seda ei toeta. Haigla on ju kasumit teeniv ettevõte.

Velgan: Haiglas töötavatel arstidel ei ole vaja mõelda sellele, kui palju nende tellitud uuringud ja teostatud ravi maksavad. Samas meie mõtleme vahel end lõhki, et mida ikkagi teha või mitte teha, sest järgmine patsient võib vajada midagi rohkemat. Kõige suurem probleem on aga juhtimine, sest keegi ei võta tervishoidu oma vastutada.

Mark: Suurem rõhk võiks olla ennetusel ja taastusravil, mitte sellel, kui kalleid uuringuid ja protseduure suudame teha. Paljudki neist kallitest maailmatasemel teenustest jooksevad liiva, sest taastusravi on halvasti kättesaadav ning seetõttu ei jää ravitulemus püsima.

Velgan: Siia juurde tuleb ka sotsiaalsüsteem. See, et vanainimene poleks üksinda kodus nii, et keegi ei teagi, et ta seal on. Vahest on perearst tema jaoks esimene õlekõrs.

Lasn: Sotsiaalsüsteemil on veel kõvasti arenguruumi, aga positiivseid asju on ka juba tehtud. Näiteks enne suurt töövõimereformi oli kergelt selline tunne küll – mis muidugi on utreeritud –, et peaaegu igaühel oli mõni puue, mille eest iga kuu paar eurot saadi. Nüüd vaadatakse selles valdkonnas asju kriitiliselt üle ning puudetoetust saavad need, kes tegelikult abi vajavad.

Mark: Paljudel inimestel on meditsiinisüsteemi suhtes ebareaalsed ootused sõltumata sellest, mida nad ise oma tervisega teevad. Inimeste lootused püsivad sellel, mida nad näevad filmidest või telesarjadest, kus toimuvad maagilised meditsiinilised sündmused. Ennetus ei jõua kohale, sest justkui kõike saab parandada.