Nahamelanoomi esmashaigestumus Eestis tõuseb, vajalik on rahvastikupõhise esmase ennetuse rakendamine

Sel suvel Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis kaitstud magistritöös „Nahamelanoomi esmashaigestumus Eestis“ (Margit Marjamäe, juhendajad: Anneli Uusküla, Heti Pisarev) uuriti nahamelanoomi esmashaigestumust Eestis aastatel 1970–2015.

Melanoom on melanotsüütidest ehk pigmendirakkudest lähtuv vähk, mille kõige sagedasem paige on nahk. Nahamelanoomi tekkel on erinevaid riskitegurid nagu näiteks keskkond, pärilikkus ja tervisekäitumine.

Võrreldes teiste vähipaikmetega (näiteks meestel eesnäärmevähk, naistel rinnavähk) on nahamelanoom küllaltki harva esinev pahaloomuline kasvaja – igal aastal diagnoositakse umbes 200 000 nahamelanoomi esmasjuhtu üle maailma, mis on umbes 1,6% kõikidest diagnoositud vähivormide esmasjuhtudest.

Nahamelanoomi esmashaigestumus on aga maailmas viimastel aastakümnetel märkimisväärselt tõusnud ning on üks agressiivseimaid pahaloomulisi kasvajaid oma suure metastaseerumise potentsiaali tõttu. Valdav enamus (90%) kõikidest nahavähkidega seotud surmadest on tingitud melanoomist. Nahamelanoomi haigestutakse võrdlemisi varases eas võrreldes teiste vähipaikmetega, mediaan vanus haigestumusel on 55–57 aastat. See tähendab, et pooled esmasjuhud diagnoositakse enne 55–57 aastat.

Kõige rohkem haigestutakse nahamelanoomi Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias ning Uus-Meremaal. Piirkondades nagu näiteks Aafrika ning Aasia jääb haigestumus madalamale tasemele, põhjuseks loomulik tumedam nahapigmentatsioon võrreldes kõrge haigestumusega piirkondade peamiselt heledanahalise rahvastikuga.

Magistritöö eesmärkideks oli (1) kirjeldada nahamelanoomi esmashaigestumust vanuserühmiti, diagnoosimise periooditi ning sünnikohorditi, (2) kirjeldada nahamelanoomi esmashaigestumust staadiumi ja algkolde asukoha järgi.